On ju igaüks meist mõelnud, mida kõike jõuaks ära teha, kui ühes päevas oleks 24 tunni asemel kasvõi natuke rohkem aega, et kõikide planeeritud toimetustega ühele poole saada. Kahjuks või õnneks aega peatada ei saa ning seda  kusagilt juurde hankida ka pole võimalik. Seega jääb ainult üks lahendus- tuleb osata produktiivselt aega planeerida. 

 Seekordse arengupäevaga oligi sarnane lugu… Kuna töönädal oli saabuva Suure Reede tõttu veelgi lühem, kuid mõtteid ja tegusid omajagu, siis juhtus nii, et mõned meeskonnaliikmed arengupäeva teha ei jõudnud ning teised otsustasid panustada enesearengule tavalise 8 tunni asemel poole vähem. 

 

Selleks, et lubada endale üht arengupäeva, peab olema üsna hea enese prioriteetide välja selgitamises.  Kui vahest juhtub, et muud ülesanded ongi hetkel tähtsamad, on see ka täiesti okei. Tähtis on enda vastu aus olla, järjestada enda jaoks kõige vajalikum ning planeerida asjad nii, et 24 tunnist ööpäevas piisaks, et elada hästi organiseeritud ja õnnelikku elu 🙂

Mida me arengupäeval tegime?

Airi otsustas arengupäeva jätta töönädala lõppu, et peale koosolekuid ja dokumentatsiooni saaks kõigepealt end looduses jalutades sirutada. Kõige mõtlemapanevam päeva sündmus oli Vikerraadio peresaate kuulamine, kust Airi jaoks jäi kõlama mõte: “Kui lapse puhul saame rääkida, et nad oskavad olla õnnelikud ilma põhjuseta ja vajavad hoopis põhjust selleks, et olla tusane ja õnnelikust olekust välja kukkuda, siis täiskasvanute puhul on vastupidi. Suur osa täiskasvanutest on tusased, mõtlevad mure mõtetele ja vajavad põhjust selleks, et olla õnnelik. Vähemalt selline on mõtteviis.”

Jane keskendus seekord “Aega on!” podcastile, kus külaliseks oli Sandra Vabarna. Sandra vabarna on hästi tuntud oma produktiivse ajakasutuse ja mõtestatud tegevuse poolest. Ka see teema kõnetas Janet ning taskuhäälingust võttis ta kaasa mõtteid, kuidas enda aega planeerida, iseenda jaoks aega leida ja kuidas jagada end töö ja isikliku elu vahel. 

Koit otsustas seekord nautida aktiivset jalutuskäiku Kubija metsade vahel. Nimelt käis ta sõbraga sealsel discgolfi rajal oskuseid värskendamas ning uute raja reeglitega tutvumas.  Sel ajal tekkis neid kaasahaarav arutelu kaitseväe elust-olust. Täpsemalt oli teemaks kaitseväes teenijate edasine käekäik peale ajateenimise lõppu. Ka arengupäeva järgsel koosolekul avaldas Koit oma suurepärase mõtte ja huvi, et  tulevikus olla kaitseväe teenistuse läbinutele abiks olla edasiste valikute tegemisel ja enesele väljundi leidmisel.

Marianni arengupäev algas juba traditsiooniks kujunenud külma dušiga, mis annab energiat kogu päevaks ja mida ta on suutnud aja jooksul nautima hakata. Sellelt arengupäevalt võttis ta aga hoopis kaasa tähelepaneku, et väikelastele nende tundeid peegeldades ning emotsionaalseid vajadusi täites, saavad erinevad omavahelised konfliktid palju kiirema lahenduse, kui ta arvata oskas.

Sarnaselt nii mõnelegi kolleegile, alustas ka Jaanika arengupäeva jalutuskäiguga, kus tema kaaslaseks oli Aega on! podcast. Kuuldud Reet Ausi mõtted vastutustundlikkust riiete tootmisest panid Jaanikat keskkonna ja taaskasutuse teemadele laiemalt mõtlema:”kui suur on meie, noorsootöötajate, ökoloogiline jalajälg ning mida me saame teha selleks, et see oleks väiksem?” Lisaks võtab ta enesega kaasa teadmise, et süvenemine planeeritud ajajuhtimisse on pannud teda paremini mõtestama aega ning toetab teda igapäevaste valikute tegemisel.

Ühine mõistmine

Arengupäevale järgnenud koosolekul mõistsime ühiselt, et 4 tundi on arengupäeva läbiviimiseks liiga väike aeg ning tööülesannete kõrvalt selleks fookust võtta on üsna raske. Tänu keerulisele ajaperioodile oleme kõik rohkem hakanud mõtlema aja väärtusele ning kui otstarbekalt me oma aega kasutame. Üleüldiselt on enda aja mõistmine tõusnud uuele tasemele ja pinnale on kerkinud järgmised küsimused: Kas aega võtta või anda? Kas aega raisata või kasutada? 

Aeg ja selle kasutamine on väga oluline tegur õnneliku elu loomise ja kujundamise juures. Meie neljanda arengupäeva artikli lõpetab Airi mõte, mis teda kuuldud raadiosaatest kõnetama jäi. “Õnnelikuks olemine, rahu ja sisemine tasakaal ei ole tegelikult mitte kellegi jaoks kättesaamatud. Arvame, et vajame selleks põhjust ja väljastpoolt midagi, mis aitaks sellesse seisundisse jõuda, aga tegelikkuses saame ise õppida, kuidas tuua oma päevadesse natukene rohkem rõõmu ja rahulolu.”