Sel korral viis vaheaeg meid rappa, kus seiklesime räätsadel ümber külmunud laugaste. Hommikul võtsid meid vastu korralikud külmakraadid, mis pani kapist välja otsima kõige soojemad riided ja termostesse aurama kuuma tee. Hoolimata külmast saabusid noored noortekate juurde ja saime ühiselt alustada bussisõitu, kus nägime nii enda valla kauneid maastikuid kui ka kitsaid teid Meenikunno rabasse.

Matk ise sujus ülimalt ladusalt. Üheskoos ületasime külma ja sättisime räätsad mugavalt jalgadele. Krõbisev ja päiksest vastu sirav lumi tõi nii mõnelgi laiema naeratuse näole ning jalgadesse hoogsa sammu. Kaasa aitasid ka nii välis- kui ka kodumaise muusika rütmid, mida ei aeglustanud ka krutskeid täis räätsad. Nii mõnigi pidi ka matka ajal neid kohandama.

Matkajuhi Lasse saatel kuulsime lugusid nii kodustatud koertest kui ka metsavendades, kes rabasaartel end sõjaajal varjasid. Suurimad tänud talle, et meid nii edukalt suutis juhtida. Lõpetuseks täitis meie kõhtu maitsev seljanka, puuvili ja kohupiima pallike.

Noored ise ütlesid matka kohta nii:

„Matk oli ja sellesmõttes väga tore. Oleks võinud isegi pikem olla kui ausalt öelda. Vaadet oli ka ilus seal vaadata.“ – Keio Anton, 2023

„Ilus ilm oli“- Mairo Reinsaar ,2023

Vaheaja Instagrami lood leiad siit: Vaheaeg